#1

Järjekordne sajune öö on möödas. Ja sajab praegugi. Selle 2 aastaga, mis ma sellises kehas elanud olen, olen enamvähem saavutanud kontrolli oma käitumise üle, kuigi alles eile oleksin peaaegu oma emale kallale läinud, kui ta omale sõrme lõikas. Isegi tuka olen silme ette kasvatanud, et ema mu silmi ei näeks. Teda vist ehmataks, kui üks päev lükkaksin eest oma tuka ja tema mu eredaid kirsipunaseid silmi näeks. Ta juba niigi räägib, et ma ei ole see, kes ma olin varem. Jah, 12 aastaselt vampiiristuda ei ole vist normaalse tiineka elukäik. Kui ma vaid leiaks selle tõpra, kes mind hammustas. Olen ajanud tema jälge viimased 5 kuud. Tihti ütlen emale, et lähen linna, et omale midagi uut osta. Selle asemel jooksen ma pool maailma ühe õhtuga läbi.

Koolis jäin ma ilma sõpradest, neile tundus imelik, et mu hääl oli kahe või isegi kolme oktavi võrra kõrgem ja helisev. Lauldes olin ma järsku Marleenist parem, mis talle üldse pähe ei mahtunud. Füüsikas paranesid mu hinded, sest silmavaade oli paranenud vist miljonikordselt ja minu mõõtmised olid järsku täpsemad kui kellegi teise omad. Peale selle kõige, hakkasin ma nägema õhuliikumist, seetähendab ka vaime, kes meie koolis mässasid. Olen koolis ametlikult tembeldatud ohtlikuks hulluks, sest klassivenna ribid siiamaani paranevad lennust vastu seina, kui ta üritas mu koolikoti vett täis lasta. Ta ei teadnud, et ma kuulsin seda läbi kolme korruse. Mul võttis 1 ja veerand sekundit, et jõuda matemaatika klassi ukseni ja ta vastu seina lükata, unustades, kui suur võib olla minu jõud ja kui habras on tema minu käte ees. Minusse olid koondunud mitmed erinevad oskused, jõud ja siis ka veel üleloomulikud võimed ning ma olin teistest kõvasti erinev. Minu vampiiri kihvad ilmusid verinoorena välja kohe, kui ärritusin. Nüüd suudan ennast täielikult kontrollida, välja arvatud avatud vere ees.

Olin jälle metsavahel, kasutades ära vihma. Vihmase ilmaga ei tundnud ma kunagi inimesi vähemalt 300 hektari raadiuses. Täna olid lõhnad teistsugused ja ma märkasin võõra looma karva kahe kilomeetri kauguselt. See ei kuulunud ühelegi loomale, kes siin metsas elutses. Sobrasin oma peas natukene. Kõikide loomade karv jäi kas liiga lühikeseks selle karva jaoks või liiga heledaks. Jooksin lähima kuuse tippu. Ei valmistanud mingit raskust seista kuusetipus varvastel. Mu silmad märkasid erakordselt kiiret liikumist ja paari põdra laipa. Hmm. Hüppasin kuuse tipust kuuse tipuni. Minu juuksed, mis olid peale muundumist kasvanud pihani ja lokki tõmmanud, lehvisid metsikus tuules. Ma tunnetasin selget ohtu. Püsides paigal peaaegu 15 minutit, kuulsin urisemist minust umbes 5 kilomeetri kaugusel. Piisavalt lähedal, et tunnetada, et see loom ei olnud tavaline ja ta ei olnud üksi. Neid oli ... seitse. Ei. Kaheksa. Lõhnajärgi ei olnud ta tavaline loom. Kui mu meeled mind ei eksita, mis on ilmvõimatu, siis selles loomas oli ka inimese lõhna. Ta kas oli nüüd inimese ära söönud ... või ... või ... pooleldi inimene. Nagu mina. Okei, ma lihtsalt näen välja nagu inimene ja mul on aju nagu inimestel.

Oht tuli mulle lähemale. Minus lõi välja imelik tahtmine alla ronida. Ma ei eiranud seda ja hüppasin puu otsast alla, maandudes sama vaikselt kui lumehelves. Inimkõrvale kuulmatult. Kuuldes õhu nuusutamist mitte kaugemal kui minust 2176 meetrit eemal, tõmbasin instinktina kaitsepositsiooni. "Tule, tule." lõrisesin ma vaikselt õrritades. Kuulsin vaikset urinaga sarnanevat kurgunaeru. See oli kindlasti pooleldi inimene. Tundsin kuidas kirsipunane toon muutus neoonpunaseks mu silmis.

Möödus 6,5 sekundit kui ma tundsin, kuidas ma olen ümber piiratud. Lõrisesin ähvardavalt. Minu ette kõndis punakaspruuni tooni, kes oli mõõtmetelt umbes nagu kaks lehma, hundi sarnane olend. Ta oli hapram kui mina. Temast õhkus hapramat energiat, kui oli minu energia. Saaksin temast kergelt jagu, kui ta oleks üksi. Rahu Mace. Rahu. Ma ei ründa teda enne, kui tema ründab mind. Hunt taganes põõsasse, kerge möiratusega. Nüüd tundsin ma uut lõhna. Selles oli ülekaalukat inimvere lõhna, kuid looma vere lõhn oli seal samuti peidus. Selline kombinatsioon oli eemaletõukav ja mul ei olnud mingit isu tema järele.

Poolteist sekundit peale tema muundumist kõndis ta taas mulle lähemale. "Vaata aga vaata. Preili Mace Ryan Reynolds isiklikult." muigas tumedapäine, lihaseline pikk poiss. Tema nina oli suur, kuid sobis suurepäraselt tema näoga. Mind piidlevad silmad tema näos, olid erakordselt mustad. Julgen väita, et tema süsimustad, läikivad silmad olid kaunid. Tema täidlased huuled olid kaardunud muigeks ja vastupidiselt minule, oli ta päevitunud. Julgen ka väita, et tema välimus ja tema mehelik bassi hääl lummaks iga teise inimtütarlapse. Või isegi inimnaise. Mina olin veel liiga noor, et armuda. Liiga noor vampiir, et mul üldse mingisuguseid tundeid saaks kellegi vastu tekkida. Urisesin ta peale valjusti. "Rahu, Mace, kas su ema ei ole õpetanud, et võõraste peale ei ole viisakas uriseda?" küsis ta naljatades. "Kas sinu ema ei ole õpetanud, et võõrastega ei räägita?" urisesin madalalt vastu, ikka veel rünnaku valmis. "Kui ma teaksin oma ema, küll ta oleks mulle õpetanud." kõndis ta käsi oma dressipükste taskuse pannes, poolteist sammu paremale. Samal ajal kui mina liikusin vastukaaluks poolteist sammu vasakule. "Lummavalt punased silmad." kuulsin ühte huntidest mõtlemas. Ei, see ei olnud imetlev, see kõlas rohkem faktina või üllatusena. "Ma tänan." urisesin vastu. Nägin inimkujul tüübi näos segadust. "Keda sa tänad?" kortsutas ta kulmu. "Kuulsin juhuslikult komplimenti oma silmade kohta." tõmbusin tagasi oma kaitsepositsioonist, leidmata ühtegi märki ründamisest kaheksa inimhundi peast. "Imetlusväärne. Kuuled mõtteid. Mis sa veel teha oskad, inimsööja?" kõlas see selge mõnitusena. "Kõike vajalikku, et su kari kahjutuks teha, peni." vastasin talle samaga. "Ära ärritu. Ma ei kavatse sind tappa." sõnas ta. Naersin oma helisevat naeru, mis pisut uimastas karja. Välja arvatud ühte. Minu kullakallis unenaer. "Ma ei karda sind." vastasin talle. "Uimastav naer. Imestama panev." tunnustas ta mind. "Libahundi kohta on see muidugi imestama panev." nähvasin talle. "Parandan sind, Jode, me ei ole libahundid. Ainult kõige lihtlabasemad kujumuutjad. Kuigi ka mõnel meist on omad võimed." seletas ta. "Sinujaoks jään ma Mace Ryaniks." parndasin teda. "Ma kordan, me ei tulnud võitlema. Ega hävitama. Oleme lihtsalt pisut... uudishimulikud." sõnas ta muiates. " Tulite sõprust sobitama?" sõnasin salvavalt. "Ma ei sõbrusta koertega." tõmbusin taas küürakile, tunnetades kellegi rünnakutahet. "Kas oled hirmul, väikseke?" sõnas ta nunnutavalt. Tema mõtetest kuulsin ma mitut erinevat mõtet. Ta ... imetles mind. Ta ei olnud varem näinudki vampiiri. Turtsatasin, kuid siis mulle meenus, et ma ise ei olnud varem samuti kujumuutjat näinud. "Rahu, Mace Ryan, rahu." kuulsin kellegi mõtet endale peale käivat. Tema on vist meelte ja tunnetega mängiv. Kahjuks ei tea ta, et olen mentaalsetele mõjutajatele immuunne. Olin teadlik oma võimetest ja oma nõrkustest. "Sa ei mõju mulle, hundilaadne." sisistasin mõjutajale otseselt. "Immuunsus. Mis veel?" loendas inimkujul peni. "Kas teil on põhjus ka minu ümber piiramiseks?" küsisin ma mürgiselt. "Nagu eelnevalt mainitud, uudishimu." sõnas ta. Kuhu see kõik viib?

"Luba, ma tutvustan meid." alustas ta. Tõusin taas korralikult seisma. Mu nägu püsis emotsioonituna. Karjas oli vaid kaks emast, ja kuus isast. Tundsin nad ära selle alusel, et isased lõhnasid kõik ühtemoodi, ehk siis täpselt nagu inimkujuga peni ja emased sootuks paremini. "Brian. Meie karja tugevaim võitleja. Mentaalsetele mõjutustele immuunne, nagu sinagi Mace. Caridee, meie karja üks kõige vanemaid. Tema prooviski sind mõjutada. Monrose, meie karja noorim, kuid kõige väledam jooksja. Andrew, tuli meie karja Inglismaalt, võimega panna elusolendeid tegema, mida ta tahab. Brody, hirmutavalt suur, kuid samas on ta Brianist peaaegu märkamatult vähem tugevam. Ja siis mina, Jason. Karja juht, erliste võimeteta, kui teeksin Brianile iga kell ära." sõnas ta nöökivalt. Samal ajal, kui tema teisi tutvustas, noogutasin mina igale ühele neist tervitavalt. Viisakus ei tee halba. Mulle ei jäänud märkamata, et ta ei tutvustanud ühte. "Ja tema?" küsisin ma emotsioonitul toonil, viibates hundile, kelle peas käis nii palju mõtteid nii kiiresti läbi, et ühele kindlale oli raske keskenduda. "Me kutsume teda Nimetuks. Ta on tumm ja ta ei oska kirjutada. Igasugune suhtlemine meiega välistatud." sõnas Jason. "Tohib?" vaatasin küsivalt Jasoni, kes õlgu kehitas. Astusin Nimetule lähemale, ta paljastas urinaga hambad, mida ma loomulikult eirasin. Ka temast õhkas minust hapramat aurat. "Ma ei tee sulle viga." lubasin talle, asetades oma lumivalge käe tema soojusest õhkavale koonule. Järgmisel hetkel hakkasid tema mõtted minusse voolama ülima kiirusega, et ma tõmbasin esimese hooga hinge kinni. "Keskendu." sosistasin talle. Tundsin, kuidas ta proovis keskenduda.